ADEJE

Adeje küla ja ühtlasi tervet saare lõunapiirkonda valitses omal ajal mõjukas mencey ehk kuningas Tinerfe. Ammustest hiilgeaegadest annavad tänini tunnistust muistised nagu frantsiskaanimunkade klooster, Santa Ursula kirik ja Casa Fuerte - Ponte perekonnale kuulunud uhke häärber. 1500.- ndatel aastatel omas too perekond siin tohutult suhkrurookasvandusi koos neegertööjõuga. Adeje on turismipiirkonnale kõige lähem paik, kus kohalikku õhustikku nuusutada saab, seepärast soovitan ma seda tungivalt. Kõndige üles-alla mööda tänavaid, puhake jalga pargipingil ja laske rahulikul ja tõttamisest vabal elul endast mööda ja läbi voolata. Ühtlasi asuvad Adeje peatänaval peaaegu teineteise vastas kaks absoluutselt autentset kohalikku kööki pakkuvat restoranikest  Espana ja La Rambla. Kui ma tahan oma külalistele midagi ehedat pakkuda, viin ma nad sinna. Las Americasest taksoga Adejele maksab ehk 6-7 eurot, kuid nende restoranide kohalikele orienteeritud (ehk siis turistilõksudega võrreldes kuni poole odavamat) hinnataset arvestades saate te selle summa seltskonna peale kuhjaga tasa, võrratust ning ehedast maitseelamusest rääkimata. Ma olen seda kirjutades muide absoluutselt siiras, see ei ole kinnimakstud reklaamijutt. Kui Nordea Tenerifet väisas, vedasime me sinna ka maailmarändurid ja võite mind uskuda, nad jäid rahule.

   Adeje küla muudab veelgi erilisemaks paik, kuhu päikesekiired pole nähtavasti iial ulatunud: nimelt Barranco del Infierno (Põrgu Kuristik), üks saare sügavaimaid kuristikke. Veekosk ja hiiglaslikud sõnajalad lisavad vaatele müstilisust veelgi, niisiis oleme peaaegu et valmis uskuma järjekordset legendi selle paiga sarvilisest elanikust. Sinna pääseb ainult jala, jalutuskäigu pikkuseks on ca 6,5 km, edasi- tagasi matkaks tuleks arvestada vähemalt 2,5 tundi.